VALDUR MIKITA
Semiootik, esseist ja raamatu “Metsik lingvistika” autor Valdur Mikita kaitses 2000. aastal doktorikraadi semiootikas. Doktoritöö teemaks oli “Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias” – ehk teisisõnu loovusega seotud küsimused. Doktoritööga kaasas oli väike luuleraamatuke “Äpardumise rõõm”, täis pigem loovuse- kui äpardumisrõõmsat keelemängu. Hiljem on tema sulest ilmunud veel luulekogu “Rännak impampluule riiki” (määratlus: impampluule on semiootiline masin, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist), Pärnu Turunduskonverentsi üllitatuna raamatuke “Kirsiõieturundus” ning keele ja kirja üle mõtisklev “Metsik lingvistika”.
Enese iseloomustamiseks kirjutas Mikita meile loetelu asjadest, millel pole otsa ega äärt: raamatud, rattasõit, rändamine, taiji, luule, fotograafia, orientalistika, kirjamärgid, mõtlemine, väikesed inimesed, käsitsi kirjutatud asjad, külaelu ning hulkumine mahajäetud paikades. Lisaks väikesed valged asjad, milles on rahu ja vabaduse hõng: valged pilved, valged sõstrad, valge vihm, valged kasetüved, valged leghorni kanad ja lonks külma piima.